Miks raha vaja on: ajalugu, müüdid, tegelikkus

Kaubandussuhete areng tõi kaasa raha kui universaalse vahetusvahendi tekkimise. Järk-järgult laienes nende roll ühiskonnas, muutus nende väärtus ja tekkisid uued funktsioonid. Ja tundub, et need on lihtsalt rahatähed, millel pole tegelikku väärtust, kuid majandus ilma nendeta on tänapäeval võimatu. Tutvume raha arenguga maailmas.

Lühike raha ajalugu

Algselt olid vahetussuhted tavalised. Aja jooksul hakkas see tekitama teatud ebamugavusi, kuna vahetus ei olnud alati samaväärne. Nii ilmus esimene metallraha, millel oli konkreetne kaubaväärtus. Need olid vermitud mündid, mille väärtuse määras valmistamismaterjali väärtus. Nende aktiivne kasutamine algas 7. sajandil eKr.

Rahast sündis kauba uus omadus – väärtus. See väljendas ühiskonna poolt tunnustatud asja kasulikkust. Hinnad püsisid üsna stabiilsed, kui just kiiret vajadust või eksootikat ei olnud. Kuid oli ka olukordi, kus metallide amortiseerumise tõttu maksumus muutus. Nii oli ka näiteks Ameerika vallutamise ajal Suurbritannia ja Hispaania poolt: kulda oli palju rohkem, kuid tootmismaht ei muutunud.

Kaubaraha ajastu lõppes pabertähtede emissiooniga, millel puudus tegelik tagatis. Kogu väärtus taandus emitendi usalduse astmele. Massiline levitamine algas 17. sajandi teisel poolel Rootsis. Järk-järgult omandas üha rohkem riike pangatähtede emiteerimise. Trükkimise lihtsus on korduvalt viinud kulude kokkuvarisemiseni, sest looduslike materiaalsete väärtuste tootmine nõudis palju rohkem pingutusi. Üldist trendi tugevdas laenufondide kasv, mis kujutab raha kui omamoodi abstraktsiooni. 

Raha funktsiooni areng

Bartersuhete asendamine kauba-raha suhetega määras raha – universaalse vahetusvahendi – põhifunktsiooni. Kuid juba raha ilmumine lõi teise, mitte nii ilmse võimaluse säästmiseks ja kogumiseks.

Raha jagas vahetustegevuse kaheks toiminguks – ostmiseks ja müügiks. Varem sulges vahetuskaubandus vajaduse ühes etapis üks toode teisega asendada. Nüüd muutus ostu ja müügi vahe märgatavamaks. Omanik viivitas vahendite saamisega mõnda aega, luues sellega kokkuhoidu. Neid sai võimalikuks säästa tulevasteks perioodideks, luues seeläbi rikkust, mida saab edasilükatud ajaperioodil potentsiaalseteks kulutusteks kasutada. See tähendab, et raha võimaldas meil enda eest eelnevalt hoolitseda.

Selgub, et raha tekkimine on ühelt poolt lihtsustanud vajaliku kauba kättesaamist. Ja teisest küljest tekitas see arusaamatuse selge vajadusest nende arvu järele ja vale ettekujutuse tõelistest "maailma omanikest". 

Raha ja vara: kaks peamist müüti

On kaks peamist arvamust, millel on tegelikkusega vähe pistmist. See on:

• elanikkonna finantsorjus pankade poolt laenude tõttu;
• kontrollimatu raha emissioon keskpankade nõudmisel.

Et mõista nende ekslikkust, alustame põhitõdedest. Mis tahes vara omandamine on võimalik ainult ühel juhul – tööjõutegevuse tulemusena. Ost, pärimine, vallutamine – kõik see oleks võimatu ilma algetapi, tõelise toote loomiseta.

Vara mahtu on võimalik suurendada eeldusel, et tulude ja kulude, kasumite vahe on positiivne. Kuid igaühe potentsiaal on erinev. Seetõttu kujuneb praktikas välja huvitav olukord – Pareto seadus toimib: 80% varadest on 20% elanikkonna käsutuses. Suurepärane võimalus vaeste ja rikaste vastasseisu teooria jaoks. Tähtis pole aga mitte niivõrd säästude suurus, vaid oskus neid mistahes tingimustes luua. Nii et tagasihoidlik elamine oma võimaluste piires on rikkam kui see, kellel on krediidikinnisvara.

Soov isiklikke vahendeid säilitada ja suurendada tundub loogiline. Peamine tööriist on vara ajutine võõrandamine kellegi teise kasutusse mingi kokkulepitud tasu eest. Olemasolevad varad hakkavad tööle, suurendades nende omaniku jõukust. Loomulikult ei saa ilma raha laenajate võimeid hindamata.

Seoses kasvava nõudlusega selliste teenuste järele tekkis ettevõte, mis sai omandiõiguse ülemineku vahendajaks, pakkudes tõhusat kapitalijuhtimist. Selliseks vahendajaks said pangad. Neil on olemas kõik ressursid potentsiaalse laenuvõtja hindamiseks: spetsialiseerunud spetsialistid, väljakujunenud protsessid ja õigus saada vara laenu tagasimaksetingimuste mittetäitmise korral. Sellest sünnib müüt, et kontroll kogu vara üle kuulub pankadele.

Pangarahal on aga ka omanikud – inimesed, kes panevad oma säästud hoiukontole. Nad on laenuvõtjate peamised võlausaldajad. Olukorda on lihtne jälgida bilansside abil, mille järgi pangaomanike kogukasum jääb märgatavalt alla hoiuste maksetele.

Laenuandja ja laenuvõtja partnerlus on tingimused, mille korral osa kasumist läheb ette nähtud vahendite eest tasumiseks. Kasumi jagamise vormiks ja konkurentsi aluseks on laenu intressimäär. Risk on mõlemal poolel. Kuid ettevõttel on valida – kas väljastada laen või emiteerida aktsiaid. Eraisik laenab raha, et soetada väärisesemeid, mille eest ta tegelikult teeninud ei ole. Ja ka siin muutub sellise võimaluse tasu protsendiks.

Laenu andmise põhitõdede üle arutlemine võimaldab mõista, et kogu maailma vara ei kuulu pankadele. See kuulub isikutele, kelle tulude ja kulude saldo jääb positiivseks. Ja sissetulekuallikaks võib olla nii inimtöö kui ka juba kogunenud vahendite töö.

Räägime nüüd teisest müüdist – kontrollimatust rahaemissioonist. Keegi toob raha panka, keegi võtab seal laenu. Kuid selle summa on osalise broneeringu tõttu väiksem kui sissemakse. Reservi suuruse määrab riigi keskpank. 

Raha ülekandmist ühelt isikult teisele nimetatakse rahakordistiks. Mida kõrgem see on, seda rohkem kordi raha "käest kätte" kanti. See toob kaasa rahapakkumise suurenemise ja osaliselt iseloomustab kindlustunde taset praeguses majandusolukorras. Kuna raha ümberjagamisel on peamiseks vahendajaks pank, mõjutab osareserv krediidikordaja väärtust.

Kriisiolukorras langeb kindlustunne majanduse vastu, võlausaldajad üritavad raha tagastada. See toob kaasa rahapakkumise vähenemise, varade väärtuse languse, võlgade viiviste suurenemise ja elanikkonna sissetulekute vähenemise. Sellises olukorras võib keskpank korraldada raha otsese või kaudse emissiooni. Esimene on halbade võlgade väljaostmine pankadest. Teine on refinantseerimismäära alandamine. Mõlemad variandid säästavad rahasummat, kuid toovad kaasa inflatsiooni. Oluline ülesanne on leida tasakaal tulevikus kasvavate hindade ja oleviku sotsiaalsete probleemide vahel.

Niisama raha trükkimisel pole mõtet – ajalugu on seda korduvalt tõestanud. Mõlemad müüdid on aga selgelt näha USA näitel. Ameerika Ühendriikide arenenud majandus on muutnud dollari universaalseks valuutaks ja nüüd seisab riigi keskpanga ees raske ülesanne: leida kuldne kesktee emiteeritava rahasumma ja dollari usaldusväärsuse vahel. Lõppude lõpuks nõrgestab pangatähtede kontrollimatu trükkimine oluliselt maailma valuutat.

Ameerika näitel on selgelt näha ka teine ​​müüt. 2019 aasta alguses ulatus USA riigi välisvõlg ligi 22 triljoni dollarini. Näiteks Hiina on osariikide üks peamisi võlausaldajaid, kuid millegipärast puudub kontroll nende vara üle. Ja dollari säilitamine on võla väärtuse säilitamiseks oluline. Selgub, et võla tasumata jätmine ei too kaasa olulisi tagajärgi ja kahjusid – laenuvõtja ei mõjuta otseselt võlausaldaja seisundit. 

Raha olemus ja funktsioonid lühidalt

Raha on universaalne vahetusvahend, mis määrab iga kauba või teenuse väärtuse. Need annavad võimaluse osta ja müüa tooteid, koguda ja suurendada jõukust. Rahapakkumine tekib laenu väljastamise hetkel, kus pank ei ole alati laenuandja. Pangandussüsteemi riskide vähendamiseks kasutatakse osareserveerimist, mille määrab riigi keskpank. Samuti vastutab ta rahasumma eest, tagades kõrge kindlustunde majanduse vastu ja stimuleerides elukvaliteedi paranemist.

Majandusolukorra kaine hindamine ja selles toimuva mõistmine on inimese heaolu võti. Kuidas igast olukorrast rahanduse kasuks välja tulla, loe Open Journalist. Meil on alati hea meel aidata!